“Teadliku isiksuse hääbumine, ebateadvusliku esiletulek, tunnete ja ideede samele teele juhtimine sugestsiooni abil, kalduvus muuta sugereeritud mõtted otsekohe teoks. Inimene pole enam tema ise, vaid automaat, keda tema oma tae ei jaksa enam jutida.Mõistus on siin väärtusetu, labane ühtekuuluvus, võime selgelt näha puudub.”
Gustave Le Bon, 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi esimese poole prantsuse sotsioloog, on kirjtuanud raamatu “Hulkade psühholoogia” (e.k. 1991, “Looming”, 11- 13, Tallinn), millest võib leida järgmisi katkeid:
“Psühholoogiline hulk on mingi ajutine olend, mis koosneb mitmesugustest elementidest, mis ühinenud hetkeks, täielikult nagu mingi elava keha rakukesed moodustavad oma ühinemisega uue olendi, mil on omadused, mis on täiesti erinevad neist, mida omab igaüks neist rakukestest.”
“Kollektiivses hinges inimeste intellektuaalsed võimed ja järelikult nende isiksus kaob.”
Selle tingivad Le Bon`i arvates järgmised asjaolud:
“Esimene on, et üksiksisik hulgas omandab tänu suurele arvule äravõitmatu jõu tunde ja see lubab tal anduda instinktidele, millele ta üksi olles ei annaks voli. Ta andub sellele seda hõlpsamini, et hulk on anonüümne ja järelikult vastutamatu; ja vastutustunne, mis hoiab ikka tagasi üksikisikuid, kaob täielikult.
Teine põhjus on vaimline nakatus, mis ka aitab tekitada hulga erilisi omadusi ja määrab nende suuna. /…/
Kolmas põhjus põhjus /…/ on vastuvõtlikkus sugestioonile, nakatus, millest me kõnelesime nüüdsama, on selle vastuvõtlikkuse tagajärg.”
Le Bon lisab, et hulgas olev inimene “pole enam teadlik oma tegudest. Temas, nagu hüpnotiseeritus, kuna teatavad võimed on hävitatud, teised viiakse äärmise pingulduseni. /…/ Hulgas olevad inimesed, kel on küllalt tugev isiksus, et vastu panna sugestioonile, on arvult ligia nõrgad, ja vool kisub nad kaasa. Kõige rohkem, mis nad võivad teha, on katsuda hulka kõrvale juhtida mõne uue sugestiooniga. Mõni õnnelik sõna, mõni tabavalt esilekutsutud pilt on mõnikord pööranud kõrvale hulgad kõige verisemais toiminguist. /…/ Ainult selle tõsiasja läbi, et ta on saanud hulga osaks, inimene laskub mitu astet madalamale tsivilisatsiooni redelil. Üksi olles on see võib- olla haritud indiviid, hulga sees see on instinktinimene, järelikult barbar.”
Tallinna kesklinnas eilsete ja tänaste sündmuste kommenteerimisel leidis üks tunnustatud sotsioloog otseintervjuus Aktuaalsele Kaamerale, justkui ergutusena vandaalitsejatele, et nüüd on Eesti etniliste kogukondade vahelised rahvussuhted jäädavalt pingestatud. Ta arvas, et praeguste sündmuste tagajärjena elame peagi “uues Eestis”, mida iseloomustab jätkuv terav vastandumine kahe suurima rahvusrühma vahel. Sotsioloog kui ühiskonnateadlane ei peaks taolistes situatsioonides mitte dramatiseerima sündmusi, vaid oskama vajalikul hetkel rahustada kuulajaskonda, kasvõi ilustades fakte. Selles tähenduses on mõistetav sotsioloog Gustave Le Bon`i sümpaatia psühholoogia vastu: sotsioloog peab arvestama rahva tujudega ning vastavalt valima sõnu. Nagu kirjutas Le Bon: “Mõni õnnelik sõna, mõni tabavalt esilekutsutud pilt on mõnikord pööranud kõrvale hulgad kõige verisemais toimingutes.”
Tahtmatult meenuvad käesolevate sündmuste taustal 2005. aasta sügise Prantsuse rahutused. On leitud, et kõige enam mõjutas sealseid arenguid meedia valimatu tegevus sündmuste kajastamisel. Noorte märatsejate erinevad rühmitused üle Prantsusmaa olevat pidanud võistuarvestust vastavalt õhtustes uudistes etteloetud põletatud autode arvudele piirkonniti. Selline “ületrumpamine” oli kaudselt meedia kohusetundmatu töö vili: ta sisuliselt toitis mässu. Selles kontekstis väärib järgimist EPL-i Moskva korrespondendi Jaanus Piirsalu üleskutse sooritada mõni sümboolne akt, mis leiaks positiivset kajastatust ning sooja vastuvõttu Vene pressilt ja selle auditooriumilt. Iseenesest saaks seda tegu miskitpidi siduda pronkssõduri taaspüstitamisega, sest see sündmus on üldsuse teravdatud tähelepanu all asjaoludest sõltumata.Hulkade
